Valaste, Eesti kõrgeim juga asub Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas Valaste küla lääneserval, Ontika mõisast 2 km idas. Aluspõhja lubjakividesse murtud enam kui 2 m sügavuses kanalis voolab 7 km pikkune ja umbes 16 ruutkilomeetrise valgalaga Kaasikvälja peakraavi (nimetatud ka Valaste ojaks) vesi Saka-Ontika klindiplatoo, siinkohal enam kui 54 m kõrgusest servast alla. Valaste juga on eksisteerinud juba üle 160 aasta, sest juba 1840. a. kirjutas sellest kohalik saksakeelne ajaleht Inland kui "maailmaimest". Rekordiline, 30-meetrine kõrgus on joale mõõdetud 1998. a. augustikuise suurvee aegu, kui suvelõpu veemöll oli joaaluse varingurusust puhastanud ja pehmesse liivakivisse kuni 3 m sügavuse hiiukirnu uuristanud. Varem ja hiljem tehtud mõõtmised on joa kõrguseks andnud 26-28 m. Juga jätkub allpool 10-15 m kõrguse kosena, et siis poolsada meetrit enne merre suubumist kärestikuks üle minna. Seda muidugi vaid siis, kui ojas vett küllaga. Ka need ajad, kui sealt ei tule tilkagi, kuuluvad Valaste joa ajaringi. Nii oli see ka 1999. ja 2002. a. põuasel suvel. Kui Valastel on vett - siis on see ilus ja võimas, kui Valastel vett ei ole - siis on ta üksnes ilus. Eelkõige käib see joa tagapõhjaks oleva enam kui 35 m kõrguse vöölise kirjuvärvilise seina kohta, kus vaatajale avab end ligi 80 miljonit aastat meie kodumaa kõige kaugemast (geoloogilisest) minevikust (ajast 540-460 miljonit aastat tagasi). Joa ette, rohkem taevasse kui maa peale, on ehitatud ülimalt romantiline "Õhkamiste sild". Selle otstarbekuses võib kahelda, aga ilus - kohe kindlasti mitte. Valaste joaastangus paljanduv maapõue läbilõige algab ligi 2 m paksuse pinnakatte kihiga - moreeni ja merelise klibuga. esimene tunnistab seda, et siit on kunagi mandriliustik üle käinud, teine aga jälle seda, et sellele järgnes meri. Pinnakattele järgneb enam kui 13 m paksune lasund kesk-ordoviitsiumi lubjakive. Selle ülaosas on 3,5 m hallikat, raudooide sisaldavat lubjakivi (Aseri lade). Järgneb 65, m Kunda lademesse kuuluvaid lubjakive, mis sisaldavad hulgaliselt peajalgsete (nautiloiidide) kivistisi ja 2,5 m glaukoniiti sisaldavat lubjakivi (Volhovi lade) ning 0,6 m samalaadset glaukoniiti sisaldavat kirjuvärvilist lubjakivi (Billingeni lademe Päite kihistu). Nende all järgnevad juba tunduvalt pehmemad, alam-ordoviitsiumisse kuuluvad kivimid: Hunnebergi lademe Leetse kihistu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Varangu lademe Türisalu kihistu tumepruun diktüoneemakilt (2 m) ja Pakerordi Kallavere kihistu oobulusliivakivi ehk fosforiit (3,5 m). Sellest tasemest allpool tulevad juba alam-kambriumisse, st. umbes 530 miljoni aasta tagusesse aega kuuluvad kivimid: alul 12 m kollakashalli kvartsliivakivi (Tiskre kihistu) ja siis 11 m kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (Lükati kihistu). Viimase pealispinna-lähedaste kihtidega tavalise veeseisu puhul avaneva läbilõike osa piirdubki, kuid erandjuhtudel (suurvee aegu) võib mõne meetri ulatuses olla avatud ka sinisavilasundi ülaosa. Joast allavoolu jääva sälkoru kaldail paljandub kümnekonna meetri paksuselt ka Eesti kambriumile nii palju kuulsust toonud sinisavilasundi (Lontova kihistu) sinisavi, mis ei ole kaugeltki nii sinine kui seda selle nimi lubab, vaid pigem ikka rohekashall kohatiste violetsete laikudega. Isegi meri ei suuda Valaste joa suhtes ükskõikseks jääda, sest suurvee aegu ja keskpäevase päikese valgel võib näha, kuidas vesi ojasuudme ümbruses punaseks värvub. See ei ole häbist, vaid joa poolt lahti murrutatud ja oja veega merre kantud hõljumist. Parematel päevadel võib väljakande lehvik ojasuudme ümbruses hõivata kuni poolekilomeetrise ala. Kõike eelkirjeldatut võite joaastangus ja selle all oleva sälkoru seintel ära tunda, imetleda ja tahtmise korral ka mõõta. Kuid veel rabavama elamuse kui kõik need kihid ja nende värvid, saate Valaste joa jalamil pea kuklas seistes ja pilku enda kohal kõrguvale hiiglaslikule anfiteatrile keskendades. Kui sellega kaasneb kõrvulukustav veemüha ja puulatvadesse takerdunud vikerkaar - siis võite öelda, et olete Valastelt saanud kõik, mis sellel joal on pakkuda. Juba esimesed külmad ehitavad joa kohale enam kui 30 m kõrguse hiiglasliku jääsamba, mida ääristab paljandi seinu katvate väiksemate (kuni 5 m) jääpurikate sädelev pits. Iga suurem sula ja ägedam külmalaine lisab sellele ehitusele uusi hämmastavaid detaile. Siis tuleb kevad. Esialgu ei pruugi väliselt suurt midagi näha olla. Üksnes seal, kusagil paksu jääkooriku taga, midagi justkui kohiseks. Aga siis, ühel päeval, mida meile ei ole antud ette teada, jääloss vappub ja ... nähtamatu saab nähtavaks ning kammitsaist pääsenud vesi purustab jäälossi. Varisevad sambad ja purunevad karniisid ning varajane päikesekiir jääb võbelema külma kevadöö mälestustest sündinud jääpurikal.
Viimastel aastatel on Valaste ja Ontika küla piiril paikneva vaatamisväärsuse eksponeerimiseks ära tehtud suur töö: endine tolmune juurdepääsutee pinnati, paigaldati joa asukohta suunavad viidad ning ohutuspiirded. Joa juurde ehitati vaateplatvorm, selleni laskuvad keerdtrepid, lisaks parkla ja kohvik. Juga on valgustatud ning seetõttu pimedaski hästi vaadeldav. ... Eesti Looduskaitse Seltsi Ida-Virumaa Loodushariduskeskuse eestvedamisel 2003. a. sügisel tehtud mõõtmised kinnitasid Valaste joa uueks rekordkõrguseks 30,5 m varasema 26,1 m asemel. Veelangust muutsid kõrgemaks mullusuvised vihmasajud ja üleujutused Ida-Virumaal, mis süvendasid joaalust, sest suured vetevood viisid orust märkimisväärse hulga pinnast merre. Arvatavasti kasvab Valaste joa kõrgus edaspidi veelgi, sest orus on kergesti minema uhutav sinisavimassiiv (Margus Kruut, Postimees 12. august 2004).