Narva juga asub Narva linnas, kohas, kus 750 m pikkune ja 250 m laiune Kreenholmi saar jõe kaheks - lääne- ja idapoolseks haruks jagab. Kreenholmi saare nimi ei tulenegi rohelisest värvist, nagu võiks oletada, vaid hoopis rootsikeelsest nimest Krähneholm ehk Varesesaar. Läänepoolne ehk Kreenholmi joaastang jääb Eesti territooriumile ja idapoolse, Joala astangu keskelt läheb riigipiir. Tavakodanikul on õige raske pääseda joaastangute juurde, sest need jäävad nii piiritsooni kuui ka Kreenholmi Manufaktuuri suletud alale. Aga ilmselt on see vaid hea tahte ja aja küsimus, kui selline atraktiivne vaatamisväärsus, nagu seda on Narva joa astangud ja mõnel harval ajahetkel ka juga ise, kõigile soovijatele kättesaadavaks tehakse. Narvas on kõik ja seda juba aegade hämarusest peale olnud mingil moel seotud joaga. Narva - see tähendavatki vepslaste, me idapoolse läänemeresoome sugulasrahva keeles juga. Nii nagu Baikali ja Angara puhul, pajatab rahvajutt ka Peipsi ja Narva jõe kohta, et sellesse voolavat sisse 100 jõge, aga välja vaid üks. Narva jõgi on tõesti lühike (77 km) ja veerikas (keskmine vooluhulk suudmes 373 kuupmeetrit sekundis). Selle 77 kilomeetriga langeb Narva jõgi, mille valgala hinnatakse 56 200 ruutmeerile, vaid 30 m ja ligi pool sellest langeb joa ning selle eel ja all olevate kärestike arvele. Narva jõe joonelt on Euroopas ikka lääne- ja idamaailma vahelist piiri tõmmatud. Narva jõel on aastasadade kestel korduvalt veriseid lahinguid peetud: 1558 ja 1581 (rootslased ja venelased); 1700 ja 1704 (rootslased ja venelased); 1941 ja 1944 (sakslased ja venelased). Siin on raiutud akent Euroopasse (Peeter I) ja kaitstud läänt ida eest (Karl XII). Süngelt jõllitab jõe läänekaldal asuv rootslaste ehitatud Hermanni kindlus idakaldale jäävat Ivangorodi (Jaanilinna) kindlust. Kuid ega teiseltki kaldalt vastuseks tulev pilk leebem ole. Suures osas 17. rajatud Narva linna peeti õigusega üheks paremini säilinud barokseks linnaks Euroopas. Narva oli II maailmasõja ajal kuus kuud rindelinnaks ja selle aja jooksul hävitati linn pea täielikult. Viimase hoobi andis linnale sõjajärgne stalinlik kultuuri- ja rahvuspoliitika. Ajaloolisest linnast oleks võinud ju veel nii mõndagi taastada, kuid see tehti lõplikult maatasa ja ehitati selle asemele ilmetu, ilu- ja ajaloohõnguta töölisasula, ja sedagi just mitte parimate stalinistlike arhitektuurireeglite kohaselt. Alates 1955. aastast, pärast seda, kui Narva jõgi suleti Kreenholmi saarest 0,5 km ülalpool 200 m laiuse ja 9,2 m kõrguse tammiga ning selle vesi suunati 2,3 km pikkuse derivatsioonikanaliga jõe paremale, Venemaa-poolsele kaldale Ivangorodi (Jaanilinna) ehitatud 125 MW võimsusega Narva hüdroelektrijaama turbiinidele, lakkas Euroopa üks võimsamaid jugasid olemast. Tammi taha tekkis 191 ruutkilomeetrise pindalaga ja keskmiselt vaid 1,8 m sügavune Narva veehoidla ja selle ette kuiv jõesäng. Ainult mõnel päeval aastas, kui on vaja tammi taha kogunenud prahist ja puurisust vabaneda, avatakse väravad ja Narva juga ärkab jälle hetkeks ellu, meenutamaks oma endiste aegade au ja hiilgust. Seda võimu, kus suurvee aegu mõnikord (1926. a. kevadel) kahest joaastangust sekundis ligi 2000 kuupmeetrit hullunud vett alla sööstis, ei saavuta juga enam kunagi. Energeetilise potentsiaali poolest oli Narva jõgi üks Euroopa suurematest ja see talle saatuslikuks saigi. Narva joalt kergesti saadav odav energia oligi see, mis on läbi aegade olnud Narva linna tööstuse aluseks. 19. sajandil asusid maailma suurimad ja võimsaimad vesirattad ning hüdroturbiinid pikka aega Narva joa jõujaamades, käivitades siinseid kudumis- ja ketrusvabrikuid, sae- ja jahuveskeid. Kui väga tahta, siis võib halvaski head leida. See kehtib ka Narva joa kohta. Meil ei ole võimalust enam pidevalt jälgida joa hingematvat veemöllu, kuid see-eest on joaastangud ja suur osa kuivast jõesängist kõigis oma üksikasjades nähtavad. Nii lääne- kui ka idapoolne joaastang on kesk-ordoviitsiumi lubjakivides, kusjuures joapealne paeplatoo on 16-17 m ja jalam vastavalt 10-13 m ümp tasemel. Kui idapoolse astangu ees on ligi 1 m sügavune nõgu, siis läänepoolse astangu alune langeb umbes 50 m ulatuses astmeliselt rohkem kui 2 m. Sellest ka erinevused astangute kõrguses. Põhiastangutest umbes 200 m ülesvoolu on jõel, eriti selle lääneharul, ligi 50 m ulatuses 2-3 madalamat (alla 1 m) astangut. Vaadates Narva jõe kuiva sängi, saab selgeks, miks seda veelangu varem Narva koseks nimetati. Kujutage ette tuhande kuupmeetrilist veemassi sekundis alla sööstmas vähem kui 4 m kõrgusest, mitte päris püstloodsest astangust: kõik siin kees, kobrutas ja möirgas nagu kosele kohane. Nii nagu Narva linn sõjatules, nii hävis Narva juga sotsialistliku ülesehitustöö tuhinas.