Keila juga asub Harju maakonnas Keila vallas Keila-Joa asulas samanimelisel jõel, sadakond meetrit Tallinna-Paldiski maanteel olevast sillast allavoolu. Keila juga kuulub võimsuselt (kõrguse ja vooluhulga korrutis) kindlalt Eesti pidevalt tegutsevate jugade esikolmikusse, olles Jägala joa järel teine. Juga on tekkinud kohas, kus Keila jõgi laskub klindipealselt paeplatoolt alla 1,7 km pikkusesse kitsukesse klindilahte. Joa kõrgus on umbes 6 m ja laius 60-70 m. Joaastangu ülaosas paljanduvad umbes 2,5 m ulatuses kesk-ordoviitsiumi kõvad lubjakivid ja nende all ligi 3,5 m ulatuses alam-ordiviitsiumi pudedavõitu glaukoniitliivakivi ja savi. Viimastesse kui pehmetesse kivimitesse on kujunenud kuni 2 m sügavune kulbas. Joaastangu alla diküoneemakilda lasundisse on langev vesi omakorda uuristanud kuni 2 m sügavuse hiiukirnu. Võrreldes teiste eelkirjeldatud veelangudega on 161 km pikkuse ja 682 ruutkilomeetrise valgala ning 75-meetrise languga Keila jõe vooluhulk joa kohal juba arvestatav (keskmiselt 6,5 kuupmeetrit sekundis, maksimaalselt kuni 150 kuupmeetrit sekundis). Keila joal on põhiastangust umbes 200 m ülesvoolu jõel paarisaja meetri ulatuses veel kaks madalamat (0,5 ja 1,5 m) lubjakivist astangut. Keila juga on imetlusväärne igal aastaajal ja erinevalt paljudest teistest jugadest ei vähenda ka kohatine veevaesus oluliselt selle ilu. pakaseline talv ahendab ka Keila joa, kuid selle jääkardin ei suuda oma filigraansuse ja suursugususe poolest võistelda Jägala joal nähtavaga. 1827. a. omandas maa-ala krahv A. Benckendorff, kes laskis siia rajada (arhitekt A. Stackenschneider) uusgooti stiilis kauni mõisakompleksi. Loss, juga, lookleva jõe kohal kulgevad rippsillad, joaalune kanjon ja selle kallastele jääv 25 ha suurune liigirikas (üle 80 puu- ja põõsaliigi) park moodustavad Keila-Joal kauni ja meeliköitva vaatamisväärsuse. Võrreldes vanu, 1862. a. tehtud plaane tänapäevastega, on õnnestunud kindlaks määrata ka Keila joa taandumiskiirus, mis on olnud ligi 10 cm aastas ehk mõnevõrra väiksem kui temast veidi võimsamal Jägala joal (17 cm aastas). Inimene ei ole lasknud Keila joal omasoodu toimida, vaid proovinud ka sealt langevast veest kasu saada. Andmed esimesest, joa lähistele ehitatud vesiveskist pärinevad 1555. aastast. 1928. a. joa kõrvale ehitatud elektrijaam (rekonstrueeritud 1958) on röövinud suure osa joale määratud veest. Lähiajal on kavas elektrijaama taastamine.